Popmuusika a la Suisse

Kodumaise popmuusika arengud käivad minust suure kaarega mööda, nii enam-vähem regulaarselt hoian ma ennast kursis ainult ühe bändi tegemistega, aga kohaliku popmuusikaga olen täitsa hästi tuttav. Näiteks teeb šveitsis ilma üks laul pealkirjaga Himmu u Höll. Ei , ei ole tegemist eestimaiste sookollide Mõhki (Mõhu, Mõhku?) ja Tölpa šveitsi ekvivalentidega. Hoopis lüüriline pala taevast ja maast (heaven and hell, Himmel und Höll, you get the drift) berni dialektis. Siis on veel üks noormees, kes lõõritab "I'm a man, I'm a man, just a man" vmt. Tea, keda ta veenda üritab, ennast või kuulajaid, aga igatahes teeb ta seda tungivalt ja järjekindlalt. Ja eelnimetatule sekundeerib naisolevus sõnadega "he's a mean one, a son of a gun, he's a mean man but he's my man", nii et võib-olla on tegemist perekondliku saagaga. Lisaks on neil siin üks räpparhiphoppar, pidada ses valdkonnas kõige kõvem tegija olema ja väidetavalt puha Maarjamaa päritolu. Mäletatavasti esindasid meie nindžabeibed ju ka eurovisioonil šveitsi. Väikesed, suuremalt jaolt saastmuusikat tootvad riigid hoiavad kokku? Šveits on lisaks kõigele muule alguse pannud ka surematu DJ Bobo tähelennule, tänu millele muusikaelu 90ndate aastate Eestis tunduvalt värvikirevam sai.

Jalutuskäik

Mida MiMi ja Väike My ühel tüüpilisel jalutuskäigul Zürichis näevad:

Suurel hulgal kirikuid. Traditsiooniliselt on šveitslased suuremalt jaolt protestandid või piirkonniti katoliiklased, aga muidugi võib igasuguseid imekogudusi leida, imelike kirikuhoonetega pealekauba. See siin näeb välja pigem nagu mingi modernistlik kaubanduskeskus cum kontorihoone.


See kirik meenutab pigem spordihalli.

Aga vahelduseks üks tavapärasem kirik kah, nunnu punase torniga.

Tüüpiline vana Šveitsi talu. Üldiselt on siin nii, et jalutad enam-vähem kesklinnas, keerad kõrvaltänavasse ja 50 meetri pärast on järsku talu ja kari hereforde nosivad rohtu. Teisel pool teed kohalik Lasnamäe-wannabe ehk suured betoonkortermajad.

Tüüpiline Šveitsi surnuaed. Kõik äärmiselt korralik ja nööri mööda, nagu šveitslastele kohane. Ruumipuuduse tõttu maetakse kõik hauad 25 aasta möödudes üle, kui perekond pole just valmis kopsakat summat platsi säilitamiseks välja käima.



Veel inkongruentsi Šveitsi moodi: kiirtee läbi industriaalrajooni, kõrval looduskaitseala imearma käänulise jõekese ja hunniku partidega.

Industriaal-chic. Me ei otsinud MiMiga teravaid elamusi, jalutasime lihtsalt mööda wanderwegi (matkarada oleks selle kohta vist palju öelda, pigem selline jalgrada, kus autod ei sõida ja wander-kreisid šveitslased saavad jalgu sirutada). Wanderwegidel on ühesõnaga komme sind igasugustesse huvitavatesse kohtadesse viia.

MiMi ja gangsta-chic.

Lisaks tuli meil korduvalt mägedest üles ja alla ronida, laveerida läbi kõikvõimalikus suuruses neljajalgsete sõprade vahelt alates rottkoertest ja lõpetades vasikasuuruste lambakoerte ja täiskasvanud vasikate ehk siis herefordidega ning panna teetöölised oma kopad ja muud masinad tee pealt koomale korjama, kuna siin on wandereril alati eesõigus.

To be continued...

Veerand aastat

MiMi sai kolmekuuseks ja presenteeris värskelt omandatud oskust pead püsti hoida. Strateegilised parameetrid: 63/6290/41,8. Ehk siis legend mittelapsevanematele: pikkus, kaal, pea ümbermõõt. Kohaliku lastearsti sõnul väga hästi vormitud laps :) Kusjuures igatpidi suurem kui 97 protsenti tema eakaaslatest. Toekas Põhjamaa beib, teeb siinsetele Itaalia ja Portugali tibidele iga kell tuule alla; kuttidele tõenäoliselt ka, for that matter.

Naabrid

Pilguheit kortermaja eluolule erakates elavate inimeste valgustamiseks. Et siis pärast nelja aastat eramajas elamise luksust nautimist on Väike My tagasi korteris, mõneks ajaks. Kortermaja suurimaks erinevuseks eraka ees on värvikirev valik naabreid. Nõukaaja inimesed on kõik vähemalt kuulu järgi tuttavad õhukeste paneelseinte võludega, aga ka korraliku saksa ehituskvaliteedi juures saab kaaselanike tegemistest tahes-tahtmata osa. Valik inimesi, kellega My ja MiMi trepikoda jagavad: teise korruse neeger, kelle endine naine käib valjuhäälselt akna all lõugamas ja oma õigusi taga nõudmas: "Respect?! Don't ya tell me about respect, man, I don't give a damn about your respect, I'm just gonna stand here in front of the house and yell so that all your neighbours can hear what an asshole you are until you ..." yada-yada-yada. Hull makedoonlane, kes on self-appointed rahuvalvur. St et pärast kella kümmet, kui majas algab öörahu, tuleb trepist üles hiilida kikivarvul ja hinge kinni hoides. Õigemini peab hakkama hiilima ja hinge kinni hoidma terve kvartal varem, sest onu armastab akent lahti hoida, et kuulda, kui keegi läheneb ja õigel ajal parajalt sõjakas meeleolus trepil vastas olla. Lahinguvalmiduse saavutamine võtab ju oma aja. Kusjuures tema kurjustamine on mingi omapärane segu saksa keelest, schwiitzerdütschist ja sellest, mida iganes nad seal Makedoonias räägivad. Kõrvalkorteris elab kergelt psühhopaatne itinohik, kes armastab öö läbi arvutimänge mängida, kell 3 öösel ohjeldamatult naerma pahvatada või südantlõhestavalt oooohhhhnooooo oiata, kui keegi tema karakteri maha on löönud vmt. Ja meie lemmiknaabri tiitel läheb ülakorruse hispaanlannale, kes on nii müstiline karakter, et spekulatsioonidest tema kohta saaks terve romaani. Esiteks on ta hull, no ikka tõsiselt hull: näiteks ei käi mööda kõnniteid, vaid alati sõiduteel, ja sõimab inimesi valimatult. Visuaalsete vaatluste kohaselt on tal koer, aga samas pole selle haukumist mitte kunagi kuulda. Ta armastab toas kontsakingadega ringi käia, igasugustel imelikel kellaaegadel, sama kehtib mööbli teisaldamise ja tolmu imemise kohta. Ta vaatab (?) imeaegadel telekat, BBC-d või NBC-d kusjuures, volüüm põhja keeratud. Kui keegi pole talle päeva jooksul ette sattunud, rahuldab ta oma sõimamisvajaduse kell 11 öösel iseenda/oma koera/tundmatute kolmandate isikute/sohvapatjade või issand ise teab mille peale karjudes. Jutud käivad, et ta oleks pidanud juba septembri jooksul välja kolima, majaomanike tungival palvel, nii et varsti saab võib-olla actionit näha. Igav ühesõnaga ei ole.

Greatest Day

Poisid on tagasi. Pärast ligi aasta tagasi pakutud kustumatuid elamusi on nad jälle valmis meie silmi ja kõrvu rõõmustama. Et siis vaatasin just katkendit TT uuest videost Greatest Day. Laul tahab natuke harjumist, aga Gary on tõesti super. Ei tea, kas tänu arvutitöötlusele või brokkoli näsimisele, aga midagi üle püksivärvli tal ka ei paistnud. Ja Jase on ülinunnu seal päris lõpus, kuigi siiamaani tahaks talle natuke vahtrasiirupiga pannkooke sisse sööta. 220-volti tantsuliigutused on üsna totrad, võib-olla nostalgitsevad nad oma algusaegu, kui neil polnud veel mitmekümnemehelist tiimi liikumist paika panemas. Kogu koreograafia näeb välja pigem nagu koolidisko või bunch of drunken british stags impersonating enrique iglesias. Ja see valgusolenditeks muutumine struck a chord, loen just Eragoni-seeria kolmandat osa ja olen üleüldiselt maagilises tujus.
MiMi kiidab ka video heaks :)

Tehnoülevaatus

Väike My ja MiMi käisid täna oma pisikese punase autoga tehnoülevaatusel. Arvestades aega, mis õlinäpul auto ülevaatamiseks kulus, keeras ta tõenäoliselt ainult süütevõtit, vaatas, et võtab hääle sisse küll - võib sõita. Aga raha taheti selle eest "viissada ja üks kümme". Mina ei tea, mis summa teie selle peale letti laoksite, aga Väike My otsis rahakotist 510 eeku. Kust võis tema teada, et kohalikus dialektis tähendab see hoopis 450 eeku, aga iseenesest täitsa loogiline, eks.
P.S. Ärge kunagi üritage kellelegi Šveitsi kodakondsust taotleda, kui teie meelerahu teile armas on. Bürokraatia ja üleüldine paberimajandus on täitsa piisav, et inimesest psühh teha, paberitega, kusjuures.

Eddie Izzard

Kui te veel ei tea, siis tegemist on fantastilise inglise koomikuga. Juutuubist leitav. Minu lemmik oli näiteks üks klipp, mis tegeles martial artsidega. Ja filoloogidele peaks rõõmu pakkuma tema lähenemine keeltele. Üleüldiselt täitsa soovitan.