Ega tali taeva jää

Haa, mõtlesite, et Väike My hakkab nüüd eestimaist ilma kiruma? Hoopiski mitte, lihtsalt nende pealkirjade väljamõtlemine on tüütu.
Tänane lugu räägib hoopis sellest, kuidas Väike My läks poodi, et oma veel väiksemale sugulasele 6 kuu sünnipäeva puhul kingitus osta. Titekaupade riiulite vahel konnates märkas ta ühte noort isa titega. Ei, tõesti pole tänapäeval enam haruldane vaatepilt. Aga too konkreetne meesterahvas ajas titele parajat jura ja Väike My, kes võib olla tuntud kõige muu, aga mitte inimsõbraliku suhtumise poolest, mõtles: "Isver, misuke tolkam. Huvitav milline beib see tite ema veel on?" Natuke ringi vaadanud, paistis kõnealune naisolevus Myle ka mähkmeleti juures silma. Väikese My oma väike õde nimelt :D Ja lähemal uurimisel selgus, et titt noormehe süles oli kah täitsa tuttavat nägu, toosama väga väike päevakangelasest sugulane nimelt. Õeraas oma peikaga oldi lapsevalvesse pandud. Nii palju siis esmamuljetest ;)

Orienteerumine

Väike My käis täna kahes kohas, kus ta varem polnud käinud, ja mõlemal korral õnnestus tal õige uks üles leida juba teisel katsel! Lihtsalt hämmastav. Kuigi kahjuks ei saa seda vist seletada tema paranenud orienteerumisoskuste või õnne pöördumisega, vaid sellega, et tal oli kaasas Kõiketeadja Mees. Kõiketeadjate Meestega on juba selline lugu, et nendega koos olles naljalt mükliseiklustesse ei satu.

Kellega juhtub

Kellega, kellega, ikka sellesama Väikese Myga. Mis siis seekord? Väikesel Myl oli väga tihe päev - hommikul tööle, siis töölt poole tunniga koju, 5 minutit aega hinge tõmmata ja siis poole tunniga tagasi linna arsti juurde. Huuh, isegi parkimiskoht olemas. Ilusa sinise ja veel ilusama hõbedase auto vahel. Ilus sinine auto kahjuks ei pidanud Väikese My punasest autost suuremat, pistis kõrvulukustavalt üürgama, kui teine talle sõbraliku lähenemiskatse tegi. No ausõna ma ei läinud talle vastu! Igatahes jõudis Väike My täitsa korraliku ajavaruga arsti ukse taha, võttis ilusti riidest lahti ja pani sinised sussid jalga ja otsis paberid kõik kotist välja ja... avastas seejärel, et paberile on visiidiajaks märgitud 25.03, mitte 25.02! Jumala eest, sealsamas ukse taga pidi vaeseke naerukrambid saama, vähemalt oleks arstiabi omast käest võtta olnud. Egas' midagi, sinises sussid uuesti jalast ära, mantel selga ja tagasi oma väikese punase sõbra juurde, kes suutis järjekordselt kõrvalseisva sinise üürgama panna. Mõned lihtsalt viivad selle ahistamise asja äärmustesse.
Ja Sina, kui sa seda loed, ära sa mitte mõtlegi jälle Väikese My kulul oma päeva huumorinormi täis saada!

Kõrgem mehhaanika

Kas teie oskate vastu-puuriita-mõlki-sõidetud-ja-siis-jälle-sirgeks-painutatud auto numbrimärki oma kohale tagasi paigutada? Väike My nüüd oskab. Ja kui teil peaks tekkima küsimus, kust selline oskus küll tuli, siis tekkis see loomulikult eelmainitet põhjusel. Kuigi Väikese My mikroskoopilise maine säilitamiseks olgu öeldud, et (ei, puuriit ei hüpanud ise ei-tea-kust autole teele ette) auto sõitus vastu puuriita ise. Jajah, seda nad kõik väidavad, ütlete teie. Noh, antud juhul on see peaaegu, et täitsa tõsi. Auto oli lihtsalt pargitud ilma tema vabadust piirava käsipidurita ja külmunud maa sulades vajus ta lihtsalt ninapidi puuriida vastu. Loodetavasti õppis kumbki lähikontaktis osalenud pooltest sellest midagi edasiseks eluks. Väike My igatahes õppis, et auto tuleb parkida natuke kaugemale, kui 20 cm puuriitadest.

Tüüpiline

Mis te arvate, kui kogu talve jooksul on ÜKS päev, mil ma olen sunnitud veetma 3 tundi väljas, kas ilm otsustab siis lõpuks pisutki eestimaiselt veebruarikuiselt külmaks minna? Mitte et mul oleks midagi mõnusalt karge talveõhu vastu männimetsas ja päike annab garanteeritult energialaengu, aga kui sa pead põhimõtteliselt seisma 3 tundi ühe koha peal ja iga veidi aja tagant võtma kinda käest, et laste kontrollkaarte tembeldada, kui nauditavaks kogu see värske õhu kogemus sellest muutub. Ja mis te arvate, et kui inimene on selle konkreetse metsa külje all neli aastat elanud ja veetnud talved seal suusatades ja muud aastaajad rattaga sõites ja koera jalutades, et ta siis suudab seal metsas eksimata liikuda. "No muidugi," ütlete teie. Ma ka ütleks, kui mainitud inimene oleks ükskõik kes peale Väikese My. Tema suudab oma koduhoovis ka ära eksida. Aga vähemalt sulas ta kõige-kaudsemat-teed-pidi-mis-üldse-võimalik metsast välja minnes jälle üles. Ja tegelikult on ta tänase päevaga üsna rahul.

Aiad

Täna juhtus selline lugu, et üliagar Väike My, kes töö juures ületunde tegi, oli sunnitud töö juurest ära pääsemiseks üle aia ronima. Mis seal siis nii erilist on, te mõtlete. Ega vast polegi. Eriti tüdrukule, kes on üles kasvanud Bullerby laste vaimus igal jaanipäeval järjest üle 9 aia ronides ja jaanipäevade vahel tehes seda sama n+100 korda. Aga kui võtta arvesse, et Väike My on juba 27, autoriteetne pedagoog ja kandis tol hetkel kõrgeid kontsi, polegi see nii väike saavutus. Hea, et kedagi nägemas polnud - mis tema autoriteedist nii järele oleks jäänud. Teisest küljest jälle... natuke kahju ka, et ükski pealtnägija ei juhtunud tunnistama, kui vingelt üks 27-aastane pedagoog on suuteline üle aia kargama.

Mükli relativismiseadus

Kõlab see nii: jõud, millega Mükkel mõjutab meest, on võrdeline mehe relativistliku suhtumisega ja pöördvõrdeline kauguse ruuduga mehest.
Valem müklitõmbe väljaarvutamiseks:
F=μ[Y*y/r^2]
Siit tuleb järgmine Nobeli preemia füüsikas, kindel mis kindel.

Esimene

Kindlasti on olemas kirjutamata reegel, et esimene postitus peab olema üdini positiivne. Sellest vaatenurgast lähtudes ei ole täna just kõige parem päev blogi alustamiseks, aga mis Väike My teha saab, kui just täna kõikidest võimalikest päevadest on ta läbi ja läbi tüdinud tõlkimast hambaarstindusega seotud toredate instrumentide nimetusi ning geoloogiliste pinnamoodustiste nimetused, mis ees ootavad, ei paista sugugi kutsuvamad. Ühesõnaga on käesoleva postituse näol tegemist kõige ehtsama asendustegevusega, kui te veel aru ei saanud.
Positiivset on tänases päevas niipalju, et Jaak ja Andrus ei häbistanud täna meie kui suusarahva mainet. Negatiivse poole pealt... parem mitte alustadagi.
Esiteks ärkasin hommikul kerge nohu ja kurguvaluga (seda sa saad, kui õpilastelt konfiskeeritud jäätised ise keresse keerad). Pärast poole purgi askorbiinhappe ja terve sidruni konsumeerimist, nagu Mees soovitab, on ainuke tulemus see, et hammaste helluse tõttu olen pealesunnitud dieedil.
Teiseks, lund ei ole, lund ei tule. Kõlab nagu nõukaaegne silt kaupluseaknal. Ja meil on järgmisel nädalal suusapäev.
Kolmandaks, vaatasin just üle-eelmise suve pilte albumist ja selline nostalgia tuli peale, et anna aga olla. Olin just värskelt load kätte saanud ja uue punase auto omanik - kõik teed olid meie ees lahti ja elu oli ilus. Tahan seda aega tagasi, kas kuulete! Mitte et praegu hirmus halb oleks - tööd on, palka kah antakse, Kosmoklubi on täitsa olemas, katus on pea kohal ja kõht C-vitamiini täis, aga ikkagi...
Siis ei sundinud keegi Väikest Myd vägisi täiskasvanuks hakkama nagu praegu. Ja praegu tunneb Väike My, et tal oleks hirmsasti vaja Pipilt laenata neid suureks mittekasvamise pille.

ETS

Kui üks teatav eluterve suhtumisega meeskodanik teatavast kaunist Eestimaa nurgast saadab sulle natuke tõlkimist ja sina küsid, mis ajaks tema valmis tööd näha võiks tahta, ei tasu teda teades vist üllatuda, kui vastus kõlab: "Nii kiiresti kui võimalik, mul pidid need infomaterjalid oktoobriks valmis olema." Suudaks ma ka nii.