Vanemate patud

... nuheldakse vist tõepoolest laste kätte. Miks muidu peab vaene väike MiMi olema hirmsas nohus ja köhas, mis ei lase korralikult ei magada ega süüa. Miniseelikuga ta esimeste kevadiste päiksekiirtega välja ju ei lippa, porilombis ei plätserda, jääpurikaid ei limpsi, aga ikkagi sai haiguse külge. Emme pärast (kes kõiki eelmainitud tegevusi teeb, te küsite? ;)). Igatahes olen ma bakterite peale kuri - jätke vähemalt endast väiksemad rahule!

Kahestunud

Tundub, et miski Saatuse sõrm oli mängus, kui elu viis mind kokku inimesega, mis tõi kaasa olukorra, kus ma veedan üpriski suure osa oma päevadest Šveitsi tervislikus mägiõhus. Mäed ja mäesuusatamine on mulle juba ammusest lauskmaalasele ebakohaselt südamelähedased, nüüd tuleb välja, et ka säälne kliima sobib mulle tunduvalt paremini. Töö juures olin ma "kurikuulus" selle poolest, et mul oli alati nohu, no lihtsalt pidevalt. Šveitsis pole seda veel kordagi juhtunud, tõsiselt. Ja nii kui ma tagasi kodumaale saabun, kargavad Eesti nohubakterid rõõmust lakke, ehk siis minu limaskestadele ja kukuvad pidu panema. Uncanny. Ühesõnaga - tõbine olla on tüütu. Eriti kui sa ei saa öösel magada, sest su põsed valutavad. Põsed!!! on teil kunagi põsed niimoodi valutanud, et peab poole öö pealt voodist välja ronima valuvaigisteid sööma? Hambavalu ei lähe arvesse, see on hoopis teine teema. Igatahes tundub, et klimaatiliselt olen ma täitsa šveitslane, aga hingelt eestlane ja lauskmaalane, eriti kevadel ja suvel ja laulu-tantsupeo ajal ja kui jalgrattaga sõitma peab ;)

Rahvussport

Aaaaga ma olen siiski tubli eestlane: ma käisin suusatamas. Üle pika aja. Eelmine talv jäi teatavatel asjaoludel vahele. See talv ka, peaaegu, kui alles märtsis esimest korda suusad alla sai. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Ja ma olen ilgelt rahul. Nõmme spordibaasis käisime. 2km rada oli täitsa sõidetav ja kui ma pärast mõningast kobamist sammu jälle meelde olin tuletanud, oli asi uskumatult nauditav. Ma algul kahtlesin kohe kõvasti mõtte mõistlikkuses, kuna minu mäletamist mööda oli suusatamine üks vaevarikas tegevus, pidevalt pidi "proffidel" eest ära kobima ja süda tahtis kõrvust välja pugeda ja nina tilkus kogu aeg (rääkimata sellest, et mul õnnestus oma mobla ükskord kukkudes ära kaotada kusagile hange). Kõik eelmainitu, peale telefoni kaotamise, kehtis ka seekord, aga ikkagi oli mõnus. Veerpaluga end just ei võrdle, ta ongi rohkem seitsmepenikoormasammuga klassika mees, aga 6 km sõitsin ära. Siinkohal aitäh Eesti seksikaima suusakostüümi omanikule, kes mind rajale vedas!!