Due to graphic content parental discretion advisable. Ehk maakeeli - nõrganärvilistele mittesoovitatav.
Et kõik algusest peale selge oleks, siis MiMi on Väikese My mikroskoopiline koopia (mikroskoopia?), kellele oli antud 9 kuud nanoskoopilisest mikroskoopiliseks kasvada. Õnneks pole ta pärinud emme ülehelikiirusel totrate otsuste tegemise võimet ja mõtles ikka pikalt ja pingsalt järele, kas see tänapäeva maailm on ikka koht, kuhu tasub tulla. Ühtlasi kinnitas ta kaudselt ka kuldreeglit, et päevi piinanud hambavalu kaob arsti ukse taga kui peoga pühitult, st et päeval käisime arsti juures, kust saime saatekirja järgmiseks päevaks haiglasse minna, ja muidugi otsustas MiMi öösel, et tema ei lase ennast vägisi välja kupatada, tuleb ise, kui tahab. Ja see tahtmine tuli tal peale pool kolm 31. juuli öösel. Kella viieks jõudsime haiglasse. Järgnevad paar tundi tahaks Väike My parema meelega unustada. Ilmad olid hirmus palavad, mistõttu olid kõikide sünnitustubade aknad lahti, võimaldades otsereportaaži teiste naiste valust ja vaevast. Väike My veel mõtles, et tema küll selliseid hirmsaid hääli tegema ei hakka. Hah! Asi kiskus vähe nihu sellest hetkest alates, kui My kardiogrammi tegemiseks pooleks tunniks masina külge kinnitati ja nii-öelda unustati sinna enam kui tunniks. Ei no arusaadav, öise vahetuse viimased tunnid, õed väsinud, kellelgi võib-olla raske sünnitus, aga ausalt, suhteliselt võimatu on liikumatult ühel küljel lamada, kui sul pool keret krampi kisub ja lisaks kõhus kohutavad valud käivad. Ja vale jutt puha, et soe vesi leevendab. My ei suutnud ära oodata, millal ta vannist välja võib ronida. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui epiduraali nõuda. Võib-olla ongi My memmekas, et niisama ära ei kannatanud, aga keegi ärgu kobisegu enne, kui on ise selle läbi teinud. Ja Mehest hakkas kahju. Ei kujuta ettegi, mis tunne see võib olla teise piinlemist kõrvalt vaadata ja mitte millegagi aidata ei saa.
Igatahes ähvardas üks meditsiinipersonalist, et selleks ajaks, kui tilguti on tühjaks jooksnud, peab titt käes olema. Noh, nagu juba öeldud, MiMi ennast pushida ei lase. Õigemini oli emme juba liiga soolikas, et korralikult pushida, mis tähendas seda, et üks õdedest ronis praktiliselt käpuli My kõhu peale ja litsus MiMi emme ponnistuste abiga välja. Oh jestas, seda ulgumist ja valu ja sehkendamist...
Ja siis ta oligi väljas. Kell 12.36. 31. juulil. Pelgulinna sünnitusmaja sünnitustoas nr 1. Tüdruk. Emme väike MiMi. See on jälle üks müüt puha, et valu kohe meelest ära läheb, pole ta siiamaani kuhugi läinud, aga kui tita sulle kõhu peale pannakse ja see soe pundar seal ähib ja vingerdab, siis sellest suuremat rahulolutunnet küll ei ole. Valu on möödas ja sa said hakkama. Ja sul on imearmas pisike putukas, kes täielikult sinust sõltub. Antud juhul oli küll tegemist vähe suuremat sorti pisikese putukaga: 4150 g, 53 cm, pea ümbermõõt 38 cm. Või mine võta sa kinni - haiglas ütlesid kõik "nii suur laps" ja sama kostus nendelt, kes ainult numbreid lugesid, aga inimestel, kellel oli au MiMiga tema esimestel päevadel silmast silma kohtuda, õhkasid muudkui "oi kui väike, kuidas üldse saab nii pisike olla!".
Njah, igatahes oli ta piisavalt suur, et emme korralikult ära lõhkuda. Nii korralikult, et arst teda oma tund aega kokku õmbles ja pärast värisevate kätega palatist välja läks. Kusjuures tunne, kuidas õmblusniiti sinust läbi tõmmatakse, on üks nilbemaid üldse, kuigi valu pole mainimist väärt. Õmblustega asi veel ei piirdunud. Tundus, et suure sünnitusaktsiooni käigus rebestati midagi kusagil seespool ka ära, igatahes ei tahtnud verejooks kuidagi seisma jääda. Issi ja titt kupatati palatist välja, mingisugune kole masin veeretati sisse ja pärast seda järnes õnnis teadmatus. Mitte küll kauaks. Peagi tuli jälle silmad lahti teha ja palatisse ümber kolida. Kui üldjuhul kolitakse värsked mammad ümber ratastoolis, siis Väikese My katsumuste auks veeretati tema kohale kanderaamil. Range keeluga 2 nädalat istuda.
Järgnevad päevad on üsna hägused. Tohutu palavus palatis, külalised, teavitus- ja õnnitlussõnumid, valu, saamatus, ja pidev imestusseisund: see väike nohisev pundar oli 9 kuud minu sees. Ja nüüd on ta siin, igaveseks, hoida, hoolitseda ja armastada.
Õnneks oli värske issi hästi tubli ja hoolitses peaaegu kõige eest, kuni emme totaalselt audis oli. Pesi ja puhastas, mähkis ja äiutas. Ja kannatas välja kõik emme nutu- ja paanikahood.
MiMi on ka väga tubli. Sööb ilusti ja magab mitu tundi jutti ja teeb naljakaid nägusid ja on lihtsalt hiiglama armas.
