Naabrid

Pilguheit kortermaja eluolule erakates elavate inimeste valgustamiseks. Et siis pärast nelja aastat eramajas elamise luksust nautimist on Väike My tagasi korteris, mõneks ajaks. Kortermaja suurimaks erinevuseks eraka ees on värvikirev valik naabreid. Nõukaaja inimesed on kõik vähemalt kuulu järgi tuttavad õhukeste paneelseinte võludega, aga ka korraliku saksa ehituskvaliteedi juures saab kaaselanike tegemistest tahes-tahtmata osa. Valik inimesi, kellega My ja MiMi trepikoda jagavad: teise korruse neeger, kelle endine naine käib valjuhäälselt akna all lõugamas ja oma õigusi taga nõudmas: "Respect?! Don't ya tell me about respect, man, I don't give a damn about your respect, I'm just gonna stand here in front of the house and yell so that all your neighbours can hear what an asshole you are until you ..." yada-yada-yada. Hull makedoonlane, kes on self-appointed rahuvalvur. St et pärast kella kümmet, kui majas algab öörahu, tuleb trepist üles hiilida kikivarvul ja hinge kinni hoides. Õigemini peab hakkama hiilima ja hinge kinni hoidma terve kvartal varem, sest onu armastab akent lahti hoida, et kuulda, kui keegi läheneb ja õigel ajal parajalt sõjakas meeleolus trepil vastas olla. Lahinguvalmiduse saavutamine võtab ju oma aja. Kusjuures tema kurjustamine on mingi omapärane segu saksa keelest, schwiitzerdütschist ja sellest, mida iganes nad seal Makedoonias räägivad. Kõrvalkorteris elab kergelt psühhopaatne itinohik, kes armastab öö läbi arvutimänge mängida, kell 3 öösel ohjeldamatult naerma pahvatada või südantlõhestavalt oooohhhhnooooo oiata, kui keegi tema karakteri maha on löönud vmt. Ja meie lemmiknaabri tiitel läheb ülakorruse hispaanlannale, kes on nii müstiline karakter, et spekulatsioonidest tema kohta saaks terve romaani. Esiteks on ta hull, no ikka tõsiselt hull: näiteks ei käi mööda kõnniteid, vaid alati sõiduteel, ja sõimab inimesi valimatult. Visuaalsete vaatluste kohaselt on tal koer, aga samas pole selle haukumist mitte kunagi kuulda. Ta armastab toas kontsakingadega ringi käia, igasugustel imelikel kellaaegadel, sama kehtib mööbli teisaldamise ja tolmu imemise kohta. Ta vaatab (?) imeaegadel telekat, BBC-d või NBC-d kusjuures, volüüm põhja keeratud. Kui keegi pole talle päeva jooksul ette sattunud, rahuldab ta oma sõimamisvajaduse kell 11 öösel iseenda/oma koera/tundmatute kolmandate isikute/sohvapatjade või issand ise teab mille peale karjudes. Jutud käivad, et ta oleks pidanud juba septembri jooksul välja kolima, majaomanike tungival palvel, nii et varsti saab võib-olla actionit näha. Igav ühesõnaga ei ole.

Greatest Day

Poisid on tagasi. Pärast ligi aasta tagasi pakutud kustumatuid elamusi on nad jälle valmis meie silmi ja kõrvu rõõmustama. Et siis vaatasin just katkendit TT uuest videost Greatest Day. Laul tahab natuke harjumist, aga Gary on tõesti super. Ei tea, kas tänu arvutitöötlusele või brokkoli näsimisele, aga midagi üle püksivärvli tal ka ei paistnud. Ja Jase on ülinunnu seal päris lõpus, kuigi siiamaani tahaks talle natuke vahtrasiirupiga pannkooke sisse sööta. 220-volti tantsuliigutused on üsna totrad, võib-olla nostalgitsevad nad oma algusaegu, kui neil polnud veel mitmekümnemehelist tiimi liikumist paika panemas. Kogu koreograafia näeb välja pigem nagu koolidisko või bunch of drunken british stags impersonating enrique iglesias. Ja see valgusolenditeks muutumine struck a chord, loen just Eragoni-seeria kolmandat osa ja olen üleüldiselt maagilises tujus.
MiMi kiidab ka video heaks :)