Mind visati palliga

4 tööd, mis mul on olnud:
abitööline Laagri aiandis (üks suvi, tagajärjeks lilla jalgratas)
õpetaja (viies aasta jookseb, oo õudu)
sekretär (vahelduse mõttes asenduse korras poolteist aastat ja aeg-ajalt siiani)
tõlkija (neljas aasta jookseb)

4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
LOTR
HP
Ciderhouse Rules
Matrix (et ükskord lõpuks sellele pihta saada)

4 kohta, kus ma olen elanud:
Aruküla (üks neist, esimesed 18 aastat oma elust)
Tartu (ülikooli ajal, imeilus aeg oli)
Tallinn (vahelduva eduga viimase 10 aasta jooksul)
Myklikodu (eluaeg suviti, viimane aasta permanentselt)

4 sarja, mida ma armastan/armastasin:
House, M.D.
Nip/Tuck
Star Trek
Friends

4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:
Hiiumaa
Saaremaa
Läti
Šveits

4 lemmikrooga:
kartulipuder
mannavaht
rabarberikisell (ema tehtud)
pannkoogid (kah ema tehtud, või kellegi teise tehtud, ainult mitte Mykli enda käkerdised)

4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
www.google.com
www.mail.ee
www.ekool.ee
neljas kuidas kunagi

4 kohta, kus ma praegu parema meelega oleksin:
maja taga õues
mere ääres
Tartus 4-9 aastat tagasi
Nõmme linnaosas 3-5 aastat tagasi

Ära tegime!

Koos nii 40000+ eestimaalasega. Vaatasin just uudiseid, kus näitas Raadi lennuväljale toodud prügihunnikuid - tõsiselt muljetavaldav pilt. See on ikka hämmastav, mida inimesed paari tunniga suudavad. Ja mida teised inimesed on paari aastaga suutnud muidugi. Siinkohal laenaks ühe 6. klassi poisi sõnu: "Maha lööks need tüübid, rsk, kui kätte saaks." Alguses lendasime suure hurraaga peale, mis see siis ära pole. Kui aga ära korjatud prahi alt üha uus ja uus "kultuurkiht" välja ilmus, tekkis algul lootusetusetunne ja seejärel viha. No mida paganat üks täiskasvanud inimene mõtleb, kui ta oma sodi suvalises kohas kraavi ajab. Ja siis käivad kõrvalolevate daatšade omanikud veel rääkimas, et tulgu me sinna nende poole ka, et neil seal ka suured prahihunnikud. #/¤%##*!*""*
Ja ülejäänud daatšnikud ei lasknud üldse endid kriimudest koristjatest segada, pidasid aga rõõmsalt ilusa ilma ja vaba päeva puhul aiapraazdnikut. Kohati oli küll selline tunne, et loobiks osa sellest prahist lihtsalt üle aia neile tagasi. Ja ärgu tulgugi seletama, et nemad pole midagi metsa alla visanud.
Väikeste usinate käte abiga metsast välja toodud prahi hulgas leidus tavapärase ehitussodu ja taara kõrval ka näiteks kolm kempsupotti, kotitäis kahtlase valge pulbriga ampulle, igas suuruses ja tegumoega naiste- ja meestekingi, laste mängutelk ja peaaegu pool korraliku korteri sisustusest mööblist vaipade ja lillepottideni. Kokku täitsa mitu kastitäit ja seda kõigest meie pisikese lapi pealt.
Minu jaoks üllatavalt müdistasid metsi ja võsa mööda peamiselt noored, teismelistest 30ndates aastates inimesteni, sealhulgas suurel hulgal beibesid ja jõmmkärakaid. Eks viimastel oli hea võimalus kottide vinnamisega oma muskleid ja auto mootorivõimust demonstreerida. Ja ma olen täitsa kindel, et nemad enam oma prügi metsa alla ei viska.
Ma olen teie üle uhke, kaasmaalased-TEGIJAD!