Kevad

Aga Väike My nägi täna selle aasta esimest liblikat! Laperdas nii kiiresti üle tee, et värvi ei jõudnud tabada, aga muidu liblikas mis liblikas. Ja alles paar päeva tagasi sai siinsamas kirjutatud koledast lumetormist ja talve naasmisest. Päike on igatahes kaks päeva usinalt tööd teinud, et kogu see lumelasu jälle ära sulatada.
Lisaks sellele on täna tore päev veel selle poolest, et Väike My sooritas lõppastme koolituse säästliku sõidu ja õppis, kuidas linnaliikluses hirmus palju raha kokku hoida. Kuigi võõra autoga sõitmine oli hoolimata 2-aastasest sõidupraktikast, nagu oleks jälle autokoolis. Ühe korra õnnestus isegi masin välja suretada, mida oma autoga pole juba teab mis ajast juhtunud. Aga nii kuu aja pärast saab ARKi tee rataste alla võtta ja rohelisest lehest lahti.

Loodusjõudude meelevallas

Vanarahval oli kindlasti õigus, kui nad ütlesid, et ega tali taeva jää. No kus ta's saabki jääda, kui targad esiemad/-isad on vastupidist väitnud. Millest Väike My aga aru ei saa, on see, miks kogu see selle aasta olemata tali ühe päevaga alla peab tulema. Kõik oleks ju väga vahva ja tore, kui Väikese My koju viiv sissesõidutee ei oleks nii 200 meetrit pikk ja kui Väike My ei elaks pärapõrgus, kus külavaheteede puhtaks lükkamine on küll viimane asi, millele mõeldakse, kui Tallinna peateedegagi on raskusi. Väikesel My'l pole elu seeski nii jubedat sõiduelamust olnud. Imekspandav on see, kuidas ta autoga hommikul lahtilükkamata sissesõiduteelt välja tagurdas, ju polnud tema väike vapper auto veel teadlik, mis teda ees ootab, muidu oleks ta kindlasti keeldunud meetritki sõitmast. Juba esimese 500 meetri järel oli tõsiselt adrenaliinirohke moment, kui auto peaaegu teeäärses lumevallis lõpetas. Taevale tänu, et Väike My alles eile läbis libedakoolituse, need oskused kulusid nüüd marjaks ära. Ülejäänud tee maanteeni palus Väike My ainult kõiki teadaolevaid jumalaid, pühakuid ja loodusjõude, et ta ainult suure teeni välja jõuaks, siis läheb lihtsamaks. Tuhkagi! Tartu maantee oli veel hullem ja linna jõudes ei paranenud asi mitte sugugi. Ainult hullumeelseid autojuhte oli rohkem, kes ilmastikuoludest hoolimata uljalt möödasõite sooritasid. Nõmme piirkonna tänavad olid täiesti lootusetud. Ühel väiksemal tänaval tuli lausa tagurdada, et ristuvale tänavale pääsemiseks hooga lumevallist läbi sõita.
Ja mis te arvate, et päeva jooksul olid tänavakoristusmasinad olukorra kontrolli alla saanud? Jaah... Väike My sõitis koju ringiga, suurimaid magistraale mööda, et lumme kinnijäämist vältida. Järgmine kord paneb ta kindlasti lumelabida pakiruumi. Sellesama lumelabida, millega ta jõudis väga lähedaseks saada nende kahe viimase tunni jooksul, mis ta lund rookides veetis. Ja aknast pilku välja heites võib juba praegu, vaevalt tunnikese möödudes öelda, et see oli täiesti asjatu jõupingutus. Elagu talv!!!

Kõrgem matemaatika

Tähtsa päevani on aega 0.0022262834357866755274962618375145 Neptuuni päeva. Ah et kust Väike My teab? Arvutas. Niisama ajaviiteks ja vahelduseks filoloogilisele tegevusele.

In a nutshell

Keegi andis täna üsna täpse kirjelduse Väikese My kohta:
kollane pea, üsna suured silmad, suur naeratus... nina pole eriti märgata.
Esialgu arvas Väike My, et see käib emotikoni kohta, siis jõudis talle kohale, et kirjeldati tema hetke messengeri pilti, mis kujutab Väga Väikese Sugulase mängukilpkonna portreed. Peale mõningast juurdlemist jõudis Väike My järeldusele, et tegelikult võtab see kirjeldus tema jooned üsna tabavalt kokku.

Ilusat naistepäeva!

Mida teeb üks tubli eesti naine naistepäeva hommikul? Peseb oma pisikest punast autoputukat ja ümiseb laulujoru "Tuvi jäljed tuulepluusil, haki jäljed tuuleklaasil", mille refrään koosneb kõiksugu rahvalikest vandesõnadest vabalt valitud viisil. Parkimine Tartu kesklinnas, ja insaideritele on sellega kõik öeldud.

Stseene Rootsi reisist

Pühapäeva varahommik, kell 6.30. Õpilased kogunevad. Kui nad oma kotte tee peale maha panevad, kostuvad kahtlased kolksatused. "Limonaad, onju?" - "Muidugi-muidugi." - "Sai ju öeldud teile, et kui peate tingimata alkot kaasa vedama, valage plastpudelisse ümber, teie valate hoopis limonaadi klaaspudelitesse."
***
Kell 6.45. Buss tuleb. "Kas kõikidel on isikut tõendav dokument kaasas?" - jaa, jaa, jaa...
Kell 6.50. Bussis. "Kõik võtavad nüüd oma dokumendid välja ja näitavad ette." Pikad näod, aga ei lähegi palju mööda, kui esimene dokumendita reisija leitud. Helistab koju emale, see lubab autoga ära tuua. Paar pinki edasi, järgmine. Üritab mulle õpilaspiletit reisidokumendi pähe määrida. "On ju pildiga dokument." On, on, aga tee piirivalvureile see selgeks, kui nad juhtumisi peaksid seda näha tahtma. Polegi vaesekesel midagi teha, jalad selga ja padavai kodu poole. 10-15 minuti pärast on esimese patuse ema dokumendiga kohal, varsti keerab ka teine ähkides ümber nurga. "Noh, korras, leidsid?" - "Ähhh, ema ütles, et see on mul kotis." Üleüldine naer. Vähemalt sai tervisliku hommikujooksu.
***
Kell 7.30. Sadamas. Giid tuleb bussi. "Enne terminali minekut tulevad kõik minu juurest läbi ja võtavad endale pardakaardi." Õpetajad on viimased, üks pardakaart jääb üle. "Noh, keegi läks nüüd ilma, eks see siis väravate juures selgub." Väikese My pedagoogivaist suunab ta aga otsejoones tollesama uinamuina juurde, kes oma dokumendi "koju" unustas. "Mihkel, kas sa pardakaardi said?" - "Ähh, mesasja?" No selge. Aga Mihkel on Mihkel, tema puhul ei üllata see küll kedagi.
***
Mingi aeg kella 9 ja 11 vahel kusagil Läänemerel Rosella pardal. Kõigutab. Kõigutab piisavalt, et esialgsed näost-roheline-naljad hakkavad paljude puhul reaalsuseks saama. Õpilased, kes esialgu üsna ülemeelikult mööda laeva ringi sebisid, istuvad üsna vaikselt igaüks oma nurgas. Üks kolleeg kaalub kõige otsemat marsruuti tualetti. Pärast teistkordset visiiti portselanist sõprade juurde teatab ta, et osad nõrgema taluvusega inimesed paistavad olevat juba kohad ära reserveerinud ega vaevugi vahepeal WC-st väljuma. Vaba kohta olevat suht raske leida. Väike My lükkab oma plaani põit kergendada edasi määramata tulevikku.
***
Pedagoogid öösel magavad. Mida õpilased teevad, me ei tea ja ausalt öeldes ei tahagi teada. Järgmisel hommikul bussis on igatahes hea rahulik sõita, kõik magavad.
***
Sigtuna on armas väike linn, selline Astrid Lindgreni linnake. Inimesi küll eriti liikvel ei ole, isegi Lindgreni-inimesed peavad tänapäeval tööl käima, aga saialõhna tuleb ühest pagaritöökojast küll. Tahaks päikest, kevad-suve, õitsvaid toomingaid, värske kohvi lõhna, laisalt ringutavat kassi ja Bullerby lapsi. Või Valgeid Roose. Ja sellist kommipoodi, kus on veidi hämar ja lõhnab natuke rohupoe järgi ja kommid on lahtiselt suurtes klaaspurkides.
***
Stockholm. Giid: "Ja nüüd oleme me jõudnud Vaasalinna. Kusagil seal nende mustade katsute kandis elab üks Stockholmi kuulsamaid kodanikke, Karlsson katuselt ehk Vaasalinna Väike Tont." Poolihääli meie selja tagant: "Mis te hirmutate lapsi!"
***
Giid õpetab lastele rootsi keelt, loomulikult ei saa kuidagi mööda ka väljendist "Lycka dill" ja selle laiendist "Lycka dill alla". Tillinalju jätkub järgnevaks kaheks tunniks.
***

Ega tali taeva jää

Haa, mõtlesite, et Väike My hakkab nüüd eestimaist ilma kiruma? Hoopiski mitte, lihtsalt nende pealkirjade väljamõtlemine on tüütu.
Tänane lugu räägib hoopis sellest, kuidas Väike My läks poodi, et oma veel väiksemale sugulasele 6 kuu sünnipäeva puhul kingitus osta. Titekaupade riiulite vahel konnates märkas ta ühte noort isa titega. Ei, tõesti pole tänapäeval enam haruldane vaatepilt. Aga too konkreetne meesterahvas ajas titele parajat jura ja Väike My, kes võib olla tuntud kõige muu, aga mitte inimsõbraliku suhtumise poolest, mõtles: "Isver, misuke tolkam. Huvitav milline beib see tite ema veel on?" Natuke ringi vaadanud, paistis kõnealune naisolevus Myle ka mähkmeleti juures silma. Väikese My oma väike õde nimelt :D Ja lähemal uurimisel selgus, et titt noormehe süles oli kah täitsa tuttavat nägu, toosama väga väike päevakangelasest sugulane nimelt. Õeraas oma peikaga oldi lapsevalvesse pandud. Nii palju siis esmamuljetest ;)