Loodusjõudude meelevallas

Vanarahval oli kindlasti õigus, kui nad ütlesid, et ega tali taeva jää. No kus ta's saabki jääda, kui targad esiemad/-isad on vastupidist väitnud. Millest Väike My aga aru ei saa, on see, miks kogu see selle aasta olemata tali ühe päevaga alla peab tulema. Kõik oleks ju väga vahva ja tore, kui Väikese My koju viiv sissesõidutee ei oleks nii 200 meetrit pikk ja kui Väike My ei elaks pärapõrgus, kus külavaheteede puhtaks lükkamine on küll viimane asi, millele mõeldakse, kui Tallinna peateedegagi on raskusi. Väikesel My'l pole elu seeski nii jubedat sõiduelamust olnud. Imekspandav on see, kuidas ta autoga hommikul lahtilükkamata sissesõiduteelt välja tagurdas, ju polnud tema väike vapper auto veel teadlik, mis teda ees ootab, muidu oleks ta kindlasti keeldunud meetritki sõitmast. Juba esimese 500 meetri järel oli tõsiselt adrenaliinirohke moment, kui auto peaaegu teeäärses lumevallis lõpetas. Taevale tänu, et Väike My alles eile läbis libedakoolituse, need oskused kulusid nüüd marjaks ära. Ülejäänud tee maanteeni palus Väike My ainult kõiki teadaolevaid jumalaid, pühakuid ja loodusjõude, et ta ainult suure teeni välja jõuaks, siis läheb lihtsamaks. Tuhkagi! Tartu maantee oli veel hullem ja linna jõudes ei paranenud asi mitte sugugi. Ainult hullumeelseid autojuhte oli rohkem, kes ilmastikuoludest hoolimata uljalt möödasõite sooritasid. Nõmme piirkonna tänavad olid täiesti lootusetud. Ühel väiksemal tänaval tuli lausa tagurdada, et ristuvale tänavale pääsemiseks hooga lumevallist läbi sõita.
Ja mis te arvate, et päeva jooksul olid tänavakoristusmasinad olukorra kontrolli alla saanud? Jaah... Väike My sõitis koju ringiga, suurimaid magistraale mööda, et lumme kinnijäämist vältida. Järgmine kord paneb ta kindlasti lumelabida pakiruumi. Sellesama lumelabida, millega ta jõudis väga lähedaseks saada nende kahe viimase tunni jooksul, mis ta lund rookides veetis. Ja aknast pilku välja heites võib juba praegu, vaevalt tunnikese möödudes öelda, et see oli täiesti asjatu jõupingutus. Elagu talv!!!