Pühapäeva varahommik, kell 6.30. Õpilased kogunevad. Kui nad oma kotte tee peale maha panevad, kostuvad kahtlased kolksatused. "Limonaad, onju?" - "Muidugi-muidugi." - "Sai ju öeldud teile, et kui peate tingimata alkot kaasa vedama, valage plastpudelisse ümber, teie valate hoopis limonaadi klaaspudelitesse."
***
Kell 6.45. Buss tuleb. "Kas kõikidel on isikut tõendav dokument kaasas?" - jaa, jaa, jaa...
Kell 6.50. Bussis. "Kõik võtavad nüüd oma dokumendid välja ja näitavad ette." Pikad näod, aga ei lähegi palju mööda, kui esimene dokumendita reisija leitud. Helistab koju emale, see lubab autoga ära tuua. Paar pinki edasi, järgmine. Üritab mulle õpilaspiletit reisidokumendi pähe määrida. "On ju pildiga dokument." On, on, aga tee piirivalvureile see selgeks, kui nad juhtumisi peaksid seda näha tahtma. Polegi vaesekesel midagi teha, jalad selga ja padavai kodu poole. 10-15 minuti pärast on esimese patuse ema dokumendiga kohal, varsti keerab ka teine ähkides ümber nurga. "Noh, korras, leidsid?" - "Ähhh, ema ütles, et see on mul kotis." Üleüldine naer. Vähemalt sai tervisliku hommikujooksu.
***
Kell 7.30. Sadamas. Giid tuleb bussi. "Enne terminali minekut tulevad kõik minu juurest läbi ja võtavad endale pardakaardi." Õpetajad on viimased, üks pardakaart jääb üle. "Noh, keegi läks nüüd ilma, eks see siis väravate juures selgub." Väikese My pedagoogivaist suunab ta aga otsejoones tollesama uinamuina juurde, kes oma dokumendi "koju" unustas. "Mihkel, kas sa pardakaardi said?" - "Ähh, mesasja?" No selge. Aga Mihkel on Mihkel, tema puhul ei üllata see küll kedagi.
***
Mingi aeg kella 9 ja 11 vahel kusagil Läänemerel Rosella pardal. Kõigutab. Kõigutab piisavalt, et esialgsed näost-roheline-naljad hakkavad paljude puhul reaalsuseks saama. Õpilased, kes esialgu üsna ülemeelikult mööda laeva ringi sebisid, istuvad üsna vaikselt igaüks oma nurgas. Üks kolleeg kaalub kõige otsemat marsruuti tualetti. Pärast teistkordset visiiti portselanist sõprade juurde teatab ta, et osad nõrgema taluvusega inimesed paistavad olevat juba kohad ära reserveerinud ega vaevugi vahepeal WC-st väljuma. Vaba kohta olevat suht raske leida. Väike My lükkab oma plaani põit kergendada edasi määramata tulevikku.
***
Pedagoogid öösel magavad. Mida õpilased teevad, me ei tea ja ausalt öeldes ei tahagi teada. Järgmisel hommikul bussis on igatahes hea rahulik sõita, kõik magavad.
***
Sigtuna on armas väike linn, selline Astrid Lindgreni linnake. Inimesi küll eriti liikvel ei ole, isegi Lindgreni-inimesed peavad tänapäeval tööl käima, aga saialõhna tuleb ühest pagaritöökojast küll. Tahaks päikest, kevad-suve, õitsvaid toomingaid, värske kohvi lõhna, laisalt ringutavat kassi ja Bullerby lapsi. Või Valgeid Roose. Ja sellist kommipoodi, kus on veidi hämar ja lõhnab natuke rohupoe järgi ja kommid on lahtiselt suurtes klaaspurkides.
***
Stockholm. Giid: "Ja nüüd oleme me jõudnud Vaasalinna. Kusagil seal nende mustade katsute kandis elab üks Stockholmi kuulsamaid kodanikke, Karlsson katuselt ehk Vaasalinna Väike Tont." Poolihääli meie selja tagant: "Mis te hirmutate lapsi!"
***
Giid õpetab lastele rootsi keelt, loomulikult ei saa kuidagi mööda ka väljendist "Lycka dill" ja selle laiendist "Lycka dill alla". Tillinalju jätkub järgnevaks kaheks tunniks.
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar