Tüüpiline

Mis te arvate, kui kogu talve jooksul on ÜKS päev, mil ma olen sunnitud veetma 3 tundi väljas, kas ilm otsustab siis lõpuks pisutki eestimaiselt veebruarikuiselt külmaks minna? Mitte et mul oleks midagi mõnusalt karge talveõhu vastu männimetsas ja päike annab garanteeritult energialaengu, aga kui sa pead põhimõtteliselt seisma 3 tundi ühe koha peal ja iga veidi aja tagant võtma kinda käest, et laste kontrollkaarte tembeldada, kui nauditavaks kogu see värske õhu kogemus sellest muutub. Ja mis te arvate, et kui inimene on selle konkreetse metsa külje all neli aastat elanud ja veetnud talved seal suusatades ja muud aastaajad rattaga sõites ja koera jalutades, et ta siis suudab seal metsas eksimata liikuda. "No muidugi," ütlete teie. Ma ka ütleks, kui mainitud inimene oleks ükskõik kes peale Väikese My. Tema suudab oma koduhoovis ka ära eksida. Aga vähemalt sulas ta kõige-kaudsemat-teed-pidi-mis-üldse-võimalik metsast välja minnes jälle üles. Ja tegelikult on ta tänase päevaga üsna rahul.