Esimene

Kindlasti on olemas kirjutamata reegel, et esimene postitus peab olema üdini positiivne. Sellest vaatenurgast lähtudes ei ole täna just kõige parem päev blogi alustamiseks, aga mis Väike My teha saab, kui just täna kõikidest võimalikest päevadest on ta läbi ja läbi tüdinud tõlkimast hambaarstindusega seotud toredate instrumentide nimetusi ning geoloogiliste pinnamoodustiste nimetused, mis ees ootavad, ei paista sugugi kutsuvamad. Ühesõnaga on käesoleva postituse näol tegemist kõige ehtsama asendustegevusega, kui te veel aru ei saanud.
Positiivset on tänases päevas niipalju, et Jaak ja Andrus ei häbistanud täna meie kui suusarahva mainet. Negatiivse poole pealt... parem mitte alustadagi.
Esiteks ärkasin hommikul kerge nohu ja kurguvaluga (seda sa saad, kui õpilastelt konfiskeeritud jäätised ise keresse keerad). Pärast poole purgi askorbiinhappe ja terve sidruni konsumeerimist, nagu Mees soovitab, on ainuke tulemus see, et hammaste helluse tõttu olen pealesunnitud dieedil.
Teiseks, lund ei ole, lund ei tule. Kõlab nagu nõukaaegne silt kaupluseaknal. Ja meil on järgmisel nädalal suusapäev.
Kolmandaks, vaatasin just üle-eelmise suve pilte albumist ja selline nostalgia tuli peale, et anna aga olla. Olin just värskelt load kätte saanud ja uue punase auto omanik - kõik teed olid meie ees lahti ja elu oli ilus. Tahan seda aega tagasi, kas kuulete! Mitte et praegu hirmus halb oleks - tööd on, palka kah antakse, Kosmoklubi on täitsa olemas, katus on pea kohal ja kõht C-vitamiini täis, aga ikkagi...
Siis ei sundinud keegi Väikest Myd vägisi täiskasvanuks hakkama nagu praegu. Ja praegu tunneb Väike My, et tal oleks hirmsasti vaja Pipilt laenata neid suureks mittekasvamise pille.