5 küsimust

... ja 5 vastust:
1. Mida sa tegid 10 aasta eest?
Oli aasta 1998, ma olin 17aastane, õppisin ühes Tallinna wannabe-eliitgümnaasiumis ja olin sisse võetud ühest oma klassivennast. Oh õudust, takkajärgi mõeldes. Kuna täpselt 10 aastat tagasi pidi olema võidupüha nagu tänagi, üllatus-üllatus, olin tõenäoliselt siinsamas, kus praegugi. Mis justkui näitaks, et ma pole oma eluga eriti kuhugi jõudnud. Teisest küljest võiks öelda, et ma olen igavese pika ja käänulise tee maha käinud ja lõpuks jälle siia välja jõudnud. Mulle endale meeldib teine variant rohkem. Tõenäoliselt sadas ka tollal vihma nagu tänagi, ja kõikidel teistel jaanilaupäevadel Eestis, millest võib järeldada, et ju ma istusin ja lugesin raamatut, aga mingeid mälestusi mul tollest päevast või tollest suvest üldisemalt pole, ja hea ongi.

2. 5 asja "vaja teha" nimekirjast
1) Lõpetada kolimiseelsed ettevalmistused
2) Teha tänane osa saksa keele harjutusi
3) Õmmelda titesärgile pael külge
4) Tolm võtta
5) Mõelda välja, mida oma eluga pihta hakata nende kahe päeva jooksul, mil ülejäänud Eestimaa mõõdutundetult joob ja sööb.

3. Lemmiksnäkid?
Jestas, see sõltub küll tujust. Hetkel maasikad ja murelid, muudel aegadel arahhiis suhkrus, soolakringlid, pähklid, värvilised lagritsakommid (teate küll, need suure karbis ees, mida ikka laeva pealt ostetakse) jne jne.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
See sõltub mitme miljoni när ma oleksin. Ühe miljoniga ei saa tänapäeval enam suurt midagi. Ehitaks endale maja ja teeks praeguse korda. Ostaks uue auto. Läheks reisile, Norrasse, Prantsusmaale, Iirimaale, Kanadasse, Uus-Meremaale. Toetaks lastehaiglaid.

5. Kohad, kus oled elanud?
Aruküla, Rae, Tallinn (Lasnamäe, Mustamäe, Õismäe, Pääsküla), Tartu.

Telefonikõne

- Jaaah?
- Tere, Marko, õpetaja siin. Ma tahtsin üle kontrollida, kas sa ikka tead, et sul on teisipäeval matemaatika järeleksam?
- Oota, kes sa oled?
- Sinu klassijuhataja (daahh)
- Oled sa ikka kindel? Siin on mingi jama, ma pole juba 3 aastat koolis.
- (uuups) Eee... aga äkki tahad siis tagasi tulla?
- Eeee... kus kandis see kool asub?
- Tallinnas.
- No ma olen hetkel siin Järvakandis, ma vist täna enam ei jõua.
- Oh sellest pole midagi, lepime siis kokku 1. septembriks, selleks ajaks ikka jõuad?
- Nojah, eks ma katsun jõuda siis.
:D:D

Kujutage ette tolle tüübi hämmeldust: ajad vaikselt oma asja, koolijamad juba ammu unustatud, ja järsku keegi helistab ja teatab, et sa pead hakkama mate järeleksamit tegema :O Assa pagan, võib ikka ära ehmatada küll :)

Killukesi

Kool on läbi... peaaegu. Ühel tõsiselt paadunud pedagoogil võtab selle realisatsioon küll natuke aega, ja ainuke muutus on tegelikult see, et tööle sõidetakse hommikul hea tujuga - lapsi ju koolimajas pole. Või kui mõni õnnetuke juhtubki silma alla sattuma, on tegemist äraeksinud isendiga, kes paaniliselt väljapääsu otsib. Või siis sügisel kooli tuleva juntsuga, kelle silmis võib näha lausa entusiasmi. Selle peale mõtled vaikselt endamisi: ära muretse, lapsuke, küll see varsti välja ravitakse.
Siinkohal võib iseendale tuleviku tarbeks üles märkida ühe õpilase orkutikontolt leitud pildi "maailma parima inglise keele õpetaja" kohta, millel ei poseerinud keegi muu kui tema kõrgus (või pigem madalus) Väike My isiklikult.
Thanks, guys, you were not too bad yourselves!
*
Väga väike sugulane demonstreeris esimesi tudisevatel jalgadel ja gravitatsiooni eirates sooritatud samme. Kujutlege emme-issi uhkust. Väike samm inimkonna jaoks, suur samm väga väikese inimese jaoks. Go, Gretchen, go, kogu suguvõsa ootab sinult suuri tegusid!
*
"Sugar" Tartu Vanemuises. Njah, olen paremaidki näinud, aga ega tal midagi väga viga ka polnud. Ja päris ausalt öeldes saigi toda puhtalt Andero Ermeli pärast vaatama mindud. Kes lisaks suurepärasele lauluoskusele demonstreeris ka üsna muljetavaldavat säärejooksu.
Muide, Tallinna-kesksed siti-inimesed: Tallinnas pole pooltki nii lahedaid välikohvikuid ja söögikohti kui Tartus, eriti soojal suveõhtul.
*
Kui Väike My naudib kord üle 3 kuu Tallinna ühistranspordi võlusid, võite kolm korda arvata, mis saab. Ei, seekord ei istunud ta ühegi vale numbrit kandva sõiduvahendi peale. Kontrollid, muidugi. Ja nende näoilmetest võis üsna selgelt välja lugeda neid haldava ettevõtte hiljutiste probleemide jälgi. Väike My, kõrgtehnoloogiline 21. sajandi laps, nagu ta on, lunastas bussi istudes endale mobiiltelefoniga tunnipileti, mida kontrolöri ID-kaardiaparaat kuidagi välja ei lugenud. Õnneks pääses My käte selja taha väänamisest ja bussitäie kaaskodanike silme all bussist maha lohistamisest, sest kontrolör oli siiski piisavalt kena, et enda telefoniga keskusest pileti olemasolu üle kontrollida. Kas kusagil on mingi loodusseadus, mis ütleb, et täiesti võimatu on Myl sooritada üks täiesti tavaline sündmustevaene bussi-, trammi-, trollisõit?
*
Kui krohv ei taha kellu abil seina külge jääda, on täiesti loomulik, et viga ei leita krohvis vaid kasutatakse selle aplikeerimiseks lihtsalt mõnda teist moodust, nimelt käsi. Tõepoolest, nii saab krohvi seina. Aga nädala pärast tuleb see uuesti haamriga seina küljest maha koputada, sest mingis ratsionalismipuhangus leitakse, et mõistlikum on seda teha kohe, kui siis, kui mööbel juba toas sees, vaibad maas jne.
*
Kui inimene läheb elektroonikapoodi ja ostab sealt terve posu igasugu jubinaid, mille kokkukeevitamine /-tinutamine/-jootmine/-keeramine/-väänamine/-kruvimine/-liimimine jmt peaks garanteerima tegevust kogu nädalavahetuseks, on ju ülimalt loogiline ja tõenäoline, et paar tundi ja paarkümmend kilomeetrit eemal avastab üks teine inimese need jubinad oma kotist.
*
Kui inimene võtab arvesse kõiki asjaolusid ja eelnevaid kogemusi ja pakub välja, et kõige pessimistlikemate kalkulatsioonide kohaselt jõutakse Tartusse kella neljaks, siis saabumine pool kuus polegi ju paljuga mööda pandud.
*
Kuldsed sõnad kelnerilt salatit tellides:
"Ma arvan, et kokk selle üle küll väga õnnelik ei ole."
Magustoiduni jõudes:
"Ega te jumala pärast teatrisse ei lähe?"
Lisaks ühistranspordiseadusele on olemas ka seadus, mis ütleb, et ükski väljas söömas käimine ei laabu Väikesel Myl intsidenditult.
*
Lõpetuseks tsitaat teosest "And God Created Au Pair": What is is with pregnant bellies and laws of attraction? During the meal I managed to dribble so much food on my stmach that we could've easily fed an anorectic child model in the next table with it.

Mind visati palliga

4 tööd, mis mul on olnud:
abitööline Laagri aiandis (üks suvi, tagajärjeks lilla jalgratas)
õpetaja (viies aasta jookseb, oo õudu)
sekretär (vahelduse mõttes asenduse korras poolteist aastat ja aeg-ajalt siiani)
tõlkija (neljas aasta jookseb)

4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
LOTR
HP
Ciderhouse Rules
Matrix (et ükskord lõpuks sellele pihta saada)

4 kohta, kus ma olen elanud:
Aruküla (üks neist, esimesed 18 aastat oma elust)
Tartu (ülikooli ajal, imeilus aeg oli)
Tallinn (vahelduva eduga viimase 10 aasta jooksul)
Myklikodu (eluaeg suviti, viimane aasta permanentselt)

4 sarja, mida ma armastan/armastasin:
House, M.D.
Nip/Tuck
Star Trek
Friends

4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:
Hiiumaa
Saaremaa
Läti
Šveits

4 lemmikrooga:
kartulipuder
mannavaht
rabarberikisell (ema tehtud)
pannkoogid (kah ema tehtud, või kellegi teise tehtud, ainult mitte Mykli enda käkerdised)

4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
www.google.com
www.mail.ee
www.ekool.ee
neljas kuidas kunagi

4 kohta, kus ma praegu parema meelega oleksin:
maja taga õues
mere ääres
Tartus 4-9 aastat tagasi
Nõmme linnaosas 3-5 aastat tagasi

Ära tegime!

Koos nii 40000+ eestimaalasega. Vaatasin just uudiseid, kus näitas Raadi lennuväljale toodud prügihunnikuid - tõsiselt muljetavaldav pilt. See on ikka hämmastav, mida inimesed paari tunniga suudavad. Ja mida teised inimesed on paari aastaga suutnud muidugi. Siinkohal laenaks ühe 6. klassi poisi sõnu: "Maha lööks need tüübid, rsk, kui kätte saaks." Alguses lendasime suure hurraaga peale, mis see siis ära pole. Kui aga ära korjatud prahi alt üha uus ja uus "kultuurkiht" välja ilmus, tekkis algul lootusetusetunne ja seejärel viha. No mida paganat üks täiskasvanud inimene mõtleb, kui ta oma sodi suvalises kohas kraavi ajab. Ja siis käivad kõrvalolevate daatšade omanikud veel rääkimas, et tulgu me sinna nende poole ka, et neil seal ka suured prahihunnikud. #/¤%##*!*""*
Ja ülejäänud daatšnikud ei lasknud üldse endid kriimudest koristjatest segada, pidasid aga rõõmsalt ilusa ilma ja vaba päeva puhul aiapraazdnikut. Kohati oli küll selline tunne, et loobiks osa sellest prahist lihtsalt üle aia neile tagasi. Ja ärgu tulgugi seletama, et nemad pole midagi metsa alla visanud.
Väikeste usinate käte abiga metsast välja toodud prahi hulgas leidus tavapärase ehitussodu ja taara kõrval ka näiteks kolm kempsupotti, kotitäis kahtlase valge pulbriga ampulle, igas suuruses ja tegumoega naiste- ja meestekingi, laste mängutelk ja peaaegu pool korraliku korteri sisustusest mööblist vaipade ja lillepottideni. Kokku täitsa mitu kastitäit ja seda kõigest meie pisikese lapi pealt.
Minu jaoks üllatavalt müdistasid metsi ja võsa mööda peamiselt noored, teismelistest 30ndates aastates inimesteni, sealhulgas suurel hulgal beibesid ja jõmmkärakaid. Eks viimastel oli hea võimalus kottide vinnamisega oma muskleid ja auto mootorivõimust demonstreerida. Ja ma olen täitsa kindel, et nemad enam oma prügi metsa alla ei viska.
Ma olen teie üle uhke, kaasmaalased-TEGIJAD!

...

Vahel on see iseolemisetahe tõeline nuhtlus. Eriti kui oled natuke mures ja natuke hirmul ja hirmsasti oleks vaja kalli ja kaissu, aga jonn käsib ise hakkama saada. Ise. Ise oled selle supi valmis keetnud, ise pead selle ära ka sööma. Aga ikkagi, äkki on kusagil keegi, kellel oleks kah kalli vaja, saaks vastastikku kasuliku tehingu sõlmida?

Kevad

Oli üks vahva kevadine päev Lahemaa matkaradadel. Tänase päeva märksõnad: päike, Navitrolla pilved, samblamets, stressis põdrad ja puud, karu kodu, vulisevad veed, lõugavad linnud jmt kevadine värk. Inimesed, minge metsa!!!
P.S. Loomulikult ei pääsenud seegi kord eksimisest. Kes Väikse Myga seiklema läheb, see ära eksib - see on umbes sama kindel loodusseadus kui gravitatsioonijõud. Agapäikselise ilmaga ilusatel liivastel-männistel mereäärsetel teedel on lausa lust eksida, ausalt.