esmaspäev, 5. mai 2008

Mind visati palliga

4 tööd, mis mul on olnud:
abitööline Laagri aiandis (üks suvi, tagajärjeks lilla jalgratas)
õpetaja (viies aasta jookseb, oo õudu)
sekretär (vahelduse mõttes asenduse korras poolteist aastat ja aeg-ajalt siiani)
tõlkija (neljas aasta jookseb)

4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
LOTR
HP
Ciderhouse Rules
Matrix (et ükskord lõpuks sellele pihta saada)

4 kohta, kus ma olen elanud:
Aruküla (üks neist, esimesed 18 aastat oma elust)
Tartu (ülikooli ajal, imeilus aeg oli)
Tallinn (vahelduva eduga viimase 10 aasta jooksul)
Myklikodu (eluaeg suviti, viimane aasta permanentselt)

4 sarja, mida ma armastan/armastasin:
House, M.D.
Nip/Tuck
Star Trek
Friends

4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:
Hiiumaa
Saaremaa
Läti
Šveits

4 lemmikrooga:
kartulipuder
mannavaht
rabarberikisell (ema tehtud)
pannkoogid (kah ema tehtud, või kellegi teise tehtud, ainult mitte Mykli enda käkerdised)

4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
www.google.com
www.mail.ee
www.ekool.ee
neljas kuidas kunagi

4 kohta, kus ma praegu parema meelega oleksin:
maja taga õues
mere ääres
Tartus 4-9 aastat tagasi
Nõmme linnaosas 3-5 aastat tagasi

laupäev, 3. mai 2008

Ära tegime!

Koos nii 40000+ eestimaalasega. Vaatasin just uudiseid, kus näitas Raadi lennuväljale toodud prügihunnikuid - tõsiselt muljetavaldav pilt. See on ikka hämmastav, mida inimesed paari tunniga suudavad. Ja mida teised inimesed on paari aastaga suutnud muidugi. Siinkohal laenaks ühe 6. klassi poisi sõnu: "Maha lööks need tüübid, rsk, kui kätte saaks." Alguses lendasime suure hurraaga peale, mis see siis ära pole. Kui aga ära korjatud prahi alt üha uus ja uus "kultuurkiht" välja ilmus, tekkis algul lootusetusetunne ja seejärel viha. No mida paganat üks täiskasvanud inimene mõtleb, kui ta oma sodi suvalises kohas kraavi ajab. Ja siis käivad kõrvalolevate daatšade omanikud veel rääkimas, et tulgu me sinna nende poole ka, et neil seal ka suured prahihunnikud. #/¤%##*!*""*
Ja ülejäänud daatšnikud ei lasknud üldse endid kriimudest koristjatest segada, pidasid aga rõõmsalt ilusa ilma ja vaba päeva puhul aiapraazdnikut. Kohati oli küll selline tunne, et loobiks osa sellest prahist lihtsalt üle aia neile tagasi. Ja ärgu tulgugi seletama, et nemad pole midagi metsa alla visanud.
Väikeste usinate käte abiga metsast välja toodud prahi hulgas leidus tavapärase ehitussodu ja taara kõrval ka näiteks kolm kempsupotti, kotitäis kahtlase valge pulbriga ampulle, igas suuruses ja tegumoega naiste- ja meestekingi, laste mängutelk ja peaaegu pool korraliku korteri sisustusest mööblist vaipade ja lillepottideni. Kokku täitsa mitu kastitäit ja seda kõigest meie pisikese lapi pealt.
Minu jaoks üllatavalt müdistasid metsi ja võsa mööda peamiselt noored, teismelistest 30ndates aastates inimesteni, sealhulgas suurel hulgal beibesid ja jõmmkärakaid. Eks viimastel oli hea võimalus kottide vinnamisega oma muskleid ja auto mootorivõimust demonstreerida. Ja ma olen täitsa kindel, et nemad enam oma prügi metsa alla ei viska.
Ma olen teie üle uhke, kaasmaalased-TEGIJAD!

kolmapäev, 23. aprill 2008

...

Vahel on see iseolemisetahe tõeline nuhtlus. Eriti kui oled natuke mures ja natuke hirmul ja hirmsasti oleks vaja kalli ja kaissu, aga jonn käsib ise hakkama saada. Ise. Ise oled selle supi valmis keetnud, ise pead selle ära ka sööma. Aga ikkagi, äkki on kusagil keegi, kellel oleks kah kalli vaja, saaks vastastikku kasuliku tehingu sõlmida?

pühapäev, 20. aprill 2008

Kevad

Oli üks vahva kevadine päev Lahemaa matkaradadel. Tänase päeva märksõnad: päike, Navitrolla pilved, samblamets, stressis põdrad ja puud, karu kodu, vulisevad veed, lõugavad linnud jmt kevadine värk. Inimesed, minge metsa!!!
P.S. Loomulikult ei pääsenud seegi kord eksimisest. Kes Väikse Myga seiklema läheb, see ära eksib - see on umbes sama kindel loodusseadus kui gravitatsioonijõud. Agapäikselise ilmaga ilusatel liivastel-männistel mereäärsetel teedel on lausa lust eksida, ausalt.

pühapäev, 6. aprill 2008

Kummisaaga

Olgu siis kohe algul hoiatuseks ära öeldud, et juttu tuleb kõigest rattakummidest :P
Neljapäev, eksole. Meil Eestis on nüüd ka kevad, eksole. Ja kevadel ajavad inimesed kuurist välja oma kaherattalised sõbrad ja viivad nad värsket õhku hingama, eksole. Väike My, nagu iga teinegi korralik eestlane, kavatses sedasama teha, aga enne kui külavahel paar kiiremat ringi tuuritada, on rattale vaja korralikud sussid alla tekitada. Selle jaoks on leiutatud selline tore riistapuu nagu rattapump. (Tore peaks eelmises lauses muide jutumärkides olema.) Aga kui keegi arvab, et ühte rattapumpa on lihtne käsitseda, pole sel ju nuppe ega keerulist elektroonikat ega nõu ta mingeid käsuridu ega midagi, siis mõtelgu ümber.
1. katse: ratas on, pump on, ventiilil kork maas, pump ventiili otsas, lukustatud - kõik justkui nii, nagu olema peaks. Väike My pumpab... ja pumpab... ja igaks juhuks pumpab natuke veel. Ei midagi. Pump lahti, uuesti peale, proovime veel kord. Sama tulemus. Ahjaa, sellel rattal tuli ju ventiili otsast mingit nublakat natuke lahti keerata. Proovime siis uuesti. Tõesti-tõesti, õhk kummis liigub. Väljapoole nimelt. Pumpamise tagajärjel on kergelt tössis kummist saanud äärmiselt tössis kumm. Kuradile. Homme lähen laenan korraliku pumba.
2. katse. Laupäev. Eile sai teine pump toodud, järeleproovitud, töökorras. Hakkame aga jälle pihta. Ratas on, pump on, ventiilil kork maas, pump ventiili otsas, lukustatud - kõik justkui nii, nagu olema peaks. Seekord oli meeles esimese korraga nublakas lahti keerata. Väike My pumpab, pumpab, pumpab... ei midagi. Kumm ikka samasugune vorstinahk. Hmm... äkki on see ventiil katki, loksub kuidagi kahtlaselt. Prooviks teist kummi. Ventiil maha, pump otsa, lukku, psssssssssssssssssssttttt... ja teine kumm on peaaegu samasugune vorstinahk. Ei aita siin miski pumpamine ega midagi. Väike My on täitsa õnnetu kohe, kangesti tahaks rattaga sõita, kuni see veel võimalik on. Sellistes olukordades on muidugi hea, kui sul on käepärast üks Kõiketeadja Mees. Väikesel Myl õnneks on. "Ähh, kas sa lukustasid pumba ikka õigele poole?" - "???" - "Sellel on ju kaks poolt, kuhu saab pumbata, õige pool tuleb lukku panna, muidu läheb õhk teisele poole." Ahah, nojah, nüüd siis teab.
Täna on kavas katse nr 3, stay tuned for recent updates.

reede, 28. märts 2008

Kevad

Aga Väike My nägi täna selle aasta esimest liblikat! Laperdas nii kiiresti üle tee, et värvi ei jõudnud tabada, aga muidu liblikas mis liblikas. Ja alles paar päeva tagasi sai siinsamas kirjutatud koledast lumetormist ja talve naasmisest. Päike on igatahes kaks päeva usinalt tööd teinud, et kogu see lumelasu jälle ära sulatada.
Lisaks sellele on täna tore päev veel selle poolest, et Väike My sooritas lõppastme koolituse säästliku sõidu ja õppis, kuidas linnaliikluses hirmus palju raha kokku hoida. Kuigi võõra autoga sõitmine oli hoolimata 2-aastasest sõidupraktikast, nagu oleks jälle autokoolis. Ühe korra õnnestus isegi masin välja suretada, mida oma autoga pole juba teab mis ajast juhtunud. Aga nii kuu aja pärast saab ARKi tee rataste alla võtta ja rohelisest lehest lahti.

kolmapäev, 26. märts 2008

Loodusjõudude meelevallas

Vanarahval oli kindlasti õigus, kui nad ütlesid, et ega tali taeva jää. No kus ta's saabki jääda, kui targad esiemad/-isad on vastupidist väitnud. Millest Väike My aga aru ei saa, on see, miks kogu see selle aasta olemata tali ühe päevaga alla peab tulema. Kõik oleks ju väga vahva ja tore, kui Väikese My koju viiv sissesõidutee ei oleks nii 200 meetrit pikk ja kui Väike My ei elaks pärapõrgus, kus külavaheteede puhtaks lükkamine on küll viimane asi, millele mõeldakse, kui Tallinna peateedegagi on raskusi. Väikesel My'l pole elu seeski nii jubedat sõiduelamust olnud. Imekspandav on see, kuidas ta autoga hommikul lahtilükkamata sissesõiduteelt välja tagurdas, ju polnud tema väike vapper auto veel teadlik, mis teda ees ootab, muidu oleks ta kindlasti keeldunud meetritki sõitmast. Juba esimese 500 meetri järel oli tõsiselt adrenaliinirohke moment, kui auto peaaegu teeäärses lumevallis lõpetas. Taevale tänu, et Väike My alles eile läbis libedakoolituse, need oskused kulusid nüüd marjaks ära. Ülejäänud tee maanteeni palus Väike My ainult kõiki teadaolevaid jumalaid, pühakuid ja loodusjõude, et ta ainult suure teeni välja jõuaks, siis läheb lihtsamaks. Tuhkagi! Tartu maantee oli veel hullem ja linna jõudes ei paranenud asi mitte sugugi. Ainult hullumeelseid autojuhte oli rohkem, kes ilmastikuoludest hoolimata uljalt möödasõite sooritasid. Nõmme piirkonna tänavad olid täiesti lootusetud. Ühel väiksemal tänaval tuli lausa tagurdada, et ristuvale tänavale pääsemiseks hooga lumevallist läbi sõita.
Ja mis te arvate, et päeva jooksul olid tänavakoristusmasinad olukorra kontrolli alla saanud? Jaah... Väike My sõitis koju ringiga, suurimaid magistraale mööda, et lumme kinnijäämist vältida. Järgmine kord paneb ta kindlasti lumelabida pakiruumi. Sellesama lumelabida, millega ta jõudis väga lähedaseks saada nende kahe viimase tunni jooksul, mis ta lund rookides veetis. Ja aknast pilku välja heites võib juba praegu, vaevalt tunnikese möödudes öelda, et see oli täiesti asjatu jõupingutus. Elagu talv!!!