Käisime eile üritusel, taidluskollektiiviks Blue Man Group. Bändiks ei saa neid nimetada, sest lisaks muusikale tünnide, plastiktorude ja hommikusöögihelvestega teevad nad ka muud huumorit, sh panevad publiku liikmeid piinlikesse olukordadesse, ja neil on väga vinged multimeediaprojektid. Mingil määral on tegemist sotsiaalse eksperimendiga, esinejatel endil on ka huvitav näha, kuidas erinevad publikud erinevates riikides teatavatele asjadele reageerivad. Meile jagati näiteks enne show algust paberiribad, ilma igasuguse selgituseta. Mingi hetk etenduse lõpupoole lülitati sisse UV-valgustid, mis panid need ribad pimedas saalis helendama, ja täiesti spontaanselt hakkas rahvas nendega lehvitama. Ja siis hakati saali tagaosas lahti kerima suuri paberirulle (a la need karedamat sorti hiigelsuured tualetipaberirullid, ainult veidi laiemad) ja inimesed andsid paberit käest-kätte edasi lava poole ja siis visati ülevalt rõdult alla veel paar tonni paberit ja ma pole üldse elu sees nii palu paberit näinud. Kõik puhta recycled, muide. Väga lahe oli.
Kontseptsioon on neil midagi taolist, et tegemist on sinise nahaga (mingi värviline/värviga kaetud lateks), juuste ja kõrvadeta tulnukatega (Blue Men), kes on meie planeedile saabunud ja on kõigest pidevas hämmelduses. Reeglina on laval kolm sinist meest, ja üks neist on tavaliselt tola, kes teistest kuidagi erineb. Kogu etendus käib sõnadeta ja aseri tellise nägudega.
Näide nende tegemistest on siin:
Minu uus ja suurepäraline Saagpaku eesti-inglise sõnaraamat pakub pidevalt toredaid leide.
Tänane päeva sõna on "karvelajas".
Siinkohal minu tervitused L. uuele nähtamatule karvelajasele, kes elab külmkapi taga :)
1 kommentaar:
L suutis loomulikult sellest sõnast "karvelajas" lausa kaks korda järjest välja lugeda "karve jalas" ja mõtles siis jupp aega, mis sel karve jalasel mu külmkapitaguse kodanikuga pistmist on. Aga tegelikult väljus kodanik Karve Jalas esmaspäeva hommikul oma pesast ja on sellest ajast saadik suuremal või vähemal määral mitte külmkapi taga elanud. Hetkel tormab ta hullunud ilmel ja ähvardavaid hääli tehes tuulekiirusel köögist tuppa ja toast kööki tehes umbes sama kõva kolinat nagu üks väiksemat sorti elevandikari. Nüüd otsustas ta köögis tõenäoliselt vastu kapiuksi hüppama hakata, vähemalt mürin on taoline, ma igaks juhuks vaatama ei lähe. Hetk tagasi istus ta teleka peal ja kaalus võimalust sealt edasi kapi otsa hüppamiseks. Ja natuke enne seda äigas ta mulle käpaga ja hammustas mu sussi, kui ma talle piisavalt kiiresti midagi head süüa ei andnud. Ja kõige selle vahepeal ronis sülle ja nurrus nii kõvasti, et ma olin sunnitud telekat kõvemaks keerama. Vot sedasi elab siis neiu Karve Jalas.
Postita kommentaar