Kahestunud

Tundub, et miski Saatuse sõrm oli mängus, kui elu viis mind kokku inimesega, mis tõi kaasa olukorra, kus ma veedan üpriski suure osa oma päevadest Šveitsi tervislikus mägiõhus. Mäed ja mäesuusatamine on mulle juba ammusest lauskmaalasele ebakohaselt südamelähedased, nüüd tuleb välja, et ka säälne kliima sobib mulle tunduvalt paremini. Töö juures olin ma "kurikuulus" selle poolest, et mul oli alati nohu, no lihtsalt pidevalt. Šveitsis pole seda veel kordagi juhtunud, tõsiselt. Ja nii kui ma tagasi kodumaale saabun, kargavad Eesti nohubakterid rõõmust lakke, ehk siis minu limaskestadele ja kukuvad pidu panema. Uncanny. Ühesõnaga - tõbine olla on tüütu. Eriti kui sa ei saa öösel magada, sest su põsed valutavad. Põsed!!! on teil kunagi põsed niimoodi valutanud, et peab poole öö pealt voodist välja ronima valuvaigisteid sööma? Hambavalu ei lähe arvesse, see on hoopis teine teema. Igatahes tundub, et klimaatiliselt olen ma täitsa šveitslane, aga hingelt eestlane ja lauskmaalane, eriti kevadel ja suvel ja laulu-tantsupeo ajal ja kui jalgrattaga sõitma peab ;)